KESKKONNAMÕJU HINDAMISE LÄBIVIIMATA JÄTMINE, VARA VÄÄRTUSE VÄHENEMINE JA KAHJU HÜVITAMINE
Euroopa Kohtu 14. märtsi 2013 otsuses C-420/11 selgitati varalise kahju hüvitamist olukorras, kus vara väärtuse vähenemine on tingitud keskkonnamõju hindamise läbiviimata jätmisest. Hageja oli Viin-Schwechati lennujaama turvatsoonis asuva kinnisasja omanik. Lennujaama pideva laienemise tulemusena oli tema elukohas suurenenud lennukimüra, mis hageja sõnul tõi endaga kaasa kinnisasja väärtuse vähenemise, samuti kahjustas hageja enda tervist. Lennujaama laiendamise käigus ei oldud kordagi läbi viidud keskkonnamõjude hindamist. Austria Ülemkohus peatas menetluse ja esitas Euroopa Kohtule eelotsustustaotluse, soovides teada, kas keskkonnamõju direktiivi 85/337/EMÜ artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste "aineline vara" hõlmab endas ainult vara ainelist aspekti või ka selle väärtust ning kas direktiivi kohaselt on keskkonnamõjude hindamise eesmärgiks kaitsta isikut varalise kahju eest, mis tuleneb tema kinnisasja väärtuse vähenemisest?
Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi artikli 3 analüüsimisel tuleb hinnata, millist otsest ja kaudset mõju projekt avaldab muu hulgas inimestele ja ainelisele varale, ning vastavalt selle artikli neljandale taandele tuleb ka hinnata, milline on nende kahe teguri vastastikune mõju. Kohtu hinnangul tuleb arvesse võtta üksnes sellist mõju ainelisele varale, mis võib avaldada mõju ka keskkonnale, ehk lihtsamalt öeldes - artiklis 3 mainitud keskkonnamõjude hindamisega on tegu vaid juhul, kui selle käigus hinnatakse müra otsest ja kaudset mõju inimesele mõju piirkonda jääva kinnisasja kasutamisel.
Ometi ei tähenda see kohtu hinnangul siiski seda, et varalist kahju kannatanud üksikisikul poleks võimalik hüvitist saada. Varalise kahju ennetamine on niivõrd, kuivõrd tegemist on riikliku- või eraprojekti keskkonnamõju otseste majanduslike tagajärgedega, hõlmatud direktiivi pakutava kaitse eesmärgiga, seega võib direktiiv sellise kahju eest kaitsta. Kohus märkis, et olukorras, kus müral on inimese elukeskkonnale, elukvaliteedile ja tervisele märkimisväärne mõju, võib varalise väärtuse vähenemine tõepoolest olla niisuguse keskkonnamõju otsene majanduslik tagajärg. Euroopa Kohus asus seisukohale, et lõpliku otsuse, kas konkreetses juhtumis see nii on, peab tegema siseriiklik kohus.
Viimaseks pidas kohus siiski oluliseks välja tuua, et ainuüksi keskkonnamõjude hindamise läbiviimata jätmine ei ole piisav alus kahju hüvitamiseks. Liidu õigusest tulenevalt peavad täidetud olema veel teised hüvitise saamise õiguse tingimused, eeskätt põhjuslik seos keskkonnamõjude hindamata jätmise ja kahju tekkimise vahel.
Euroopa Kohtu 14.03.2013 otsuse C-420/11 terviksteksti leiate siit.